Tõlgid ja tõlkijad on keelespetsialistid, kelle põhitööks on kirjalike tekstide või suulise kõne tõlkimine ühest keelest teise. Tõlkimise väljundiks on kas suuline või kirjalik tõlge. Tõlke vajatakse pea kõikidel elualadel. Üks osa tõlke vahendavad näiteks läbirääkimisi ja teevad sünkroontõlget, teine osa on spetsialiseerunud raamatute ja artiklite tõlkimisele.
Tõlkijad teevad kirjalikku tõlget. Tõlkijate vahendusel saavad inimesed oma emakeeles lugeda teistes keeltes ilmunud kirjandust, dokumente ja muud tekstimaterjali.
Kirjalik tõlkimine jagatakse põhiliselt kahte valdkonda: ilukirjandustõlge ja tarbetõlge. Tõlkebüroodes töötavad tõlkijad teevad põhiliselt tarbetõlget, mis hõlmab laiahaardelist teemaderingi (ärikirjavahetusest kuni ülispetsiifiliste erialatekstideni) ning mille esitamisstiil ja -täpsus sõltuvad kliendi-tellija poolt määratavast tõlketeksti kasutuseesmärgist. Sageli spetsialiseerutakse kindla valdkonna tekstide tõlkimisele, näiteks tehniline, meditsiiniline, juriidiline jm kirjandus. Ilukirjanduse tõlkijad on enamasti vabakutselised ja täidavad kirjastuste poolt neile esitatud tellimusi.
Otsesele tõlkimisele eelneb küllaltki pikk eeltöö. Esmalt loeb tõlkija teose või materjali läbi ning püüab aru saada selle üldisest mõttest ja põhiproblemaatikast. Kuna tõlkimiseks on vaja tunda antud valdkonna tausta ja põhisõnavara, otsib tõlkija üles sama ainevaldkonda, maad ja ajastut käsitlevad eesti keeles juba ilmunud materjalid ning arvestab eelnevalt tõlgitud kirjandusega näiteks sobiva nimevariandi valiku. Materjali tõlkimisel arvestab tõlkija võimalike tähendusvariantide erinevaid nüansse ja vajadusel otsib sõnadele tähendust kolmanda keele vahendusel. Töö käigus tuleb tõlkijal sageli tugineda ka teistele materjalidele või teostele ning konsulteerida vastava ala spetsialistidega terminoloogia täpsustamiseks. Tänapäeval on tõlkijate põhilisteks töövahenditeks arvuti tekstitöötlus- ja spetsiaalne tõlkeabiprogramm, mille abiga luuakse tõlkemälu (üks kord tõlgitud lause jääb programmi mällu ning kui järgmine kord tuleb samasugune või sarnane lause, siis annab programm selle lause ette).Tõlkija kannab tõlgitud teksti arvutisse, viimistleb teksti stiili ja esitab valmis teksti tõlkebüroole või kirjastusele.
Tõlkebüroo kirjaliku tõlke teenus hõlmab lisaks tõlkimisele ka tõlketeksti korrektuuri ja/või toimetamist. Korrektorid kontrollivad tõlketeksti keelelist õigsust ja arusaadavust. Toimetajad kontrollivad tõlketeksti vastavust algtekstile. Sisuline toimetamise käigus kontrollitakse, et algteksti mõte on tõlketekstis õigesti ja midagi vahele jätmata edasi antud, laused loogilised ning terminikasutus ühtne. Erialasel toimetamisel kontrollitakse tõlketeksti terminite õigsust ja asjakohasust kasutamise seisukohast. Ka kirjastuses loevad toimetaja ja korrektor teksti läbi ning teevad omapoolseid parandusi ja täiendusi, mida arvesse võttes valmib tõlkija, toimetaja ja korrektori koostöös lõplik variant.
Tõlkijad töötavad ka paljudes suuremates asutustes ja ettevõtetes. Seal on nende põhiliseks ülesandeks asutusse saabunud dokumentide tõlkimine eesti keelde ja asutustest väljasaadetavate dokumentide tõlkimine võõrkeeltesse, samuti tõlkimine oma asutuse väljaannete ja kodulehekülje jaoks.
Tõlgid teevad suulist tõlget. Nende ülesandeks on tagada mitmekeelsetes üritustes osalejate parem üksteisemõistmine ja keeleline võrdsus. Suulist tõlgeton vajapaljudel kohtumistel, seminaridel, konverentsidel ja visiitidel, kus osalevad eri keeli kõnelevad inimesed. Tõlgi töö on pingeline, kuid samas vaheldusrikas. Esinejate formuleerimisoskus ja diktsioon ei pruugi alati olla kuigi hea, mis raskendab tõlgil mõttekäigu täpset tõlkimist teise keelde. Samas tuleb tõlgil arvestada ka osalejatega ning anda neile võimalus pikemalt mõtelda. Tõlk peab olema ka erapooletu – ta ei lisa tekstile midagi, ei jäta midagi teadlikult tõlkimata ega võta ise arutelust osa. Pikematel (üle nelja tunni kestvatel) üritustel töötavad koos vähemalt kaks tõlki, andes aegajalt üksteisele puhkust.
Suulise tõlke puhul eristatakse sünkroon- ja järeltõlget. Sünkroontõlke läbiviimisel töötab tõlk eraldi ruumis või spetsiaalses kabiinis, kasutades spetsiaalset tõlkeaparatuuri ning auditoorium kuuleb tõlgi juttu samaaegselt esitatava tekstiga kõrvaklappidest. Et tõlk kuuleks originaalteksti, peab esineja kasutama mikrofoni. Sünkroontõlget tehakse tavaliselt kahekesi. Ka tõlk, kes parajasti ei tõlgi, kuulab teksti, et kirjutada kolleegile üles numbreid, termineid ja nimesid, ning võtab esimese vajaduse korral tööjärje üle. Sünkroontõlget tehakse üritustele, kus on mitu töökeelt ja palju osavõtjaid, näiteks rahvusvahelistele konverentsidel. Sünkroontõlke üheks liigiks on sosintõlge, kus tõlk istub kuulaja kõrval ja tõlgib sosinal ilma spetsiaalse aparatuurita. Seda tehakse enamasti siis, kui on vaja tõlkida vaid paarile inimesele. Järeltõlke puhul töötab tõlk kuulajatega samas ruumis ning tõlk tõlgib teksti osade kaupa. Järeltõlget tehakse põhiliselt läbirääkimistel, vastuvõttudel, koolitusseminaridel, tooteesitlustel ja kitsalt erialastel üritustel.
Tõlk ei saa olla asjatundja igal erialal, seepärast on oluline, et ta saaks erialaste materjalide ja ürituse temaatikaga enne tutvuda. Soovitatavalt peaks tõlk saama tellijalt abimaterjalid tutvumiseks vähemalt 2-3 tööpäeva enne tõlkimisele asumist.Mida suuremad on tõlgi taustteadmised, seda parem on tõlke kvaliteet – seega peab professionaalne tõlk omandama vastava terminoloogia ning kasutama vajadusel sõnaraamatut
Osa tõlke on spetsialiseerunud koostööle televisiooni- ja kinomaailmaga. Kõikide võõrkeelsete filmide, seriaalide, spordisaadete, intervjuude ja laulutekstide tõlkimine kuulub tõlk-titreerija kompetentsi hulka. Tööprotsess saab alguse sellest, kui telekanal ostab endale välispartneritelt sisse mõne filmi või seriaali ja leiab tõlk-titreerija, kellel on parajasti töögraafikus aega, et see saade ära tõlkida. Järgnevalt tuleb tõlgil aga tegutseda iseseisvalt. Tal tuleb jõuda konkreetse võõrkeelse saate müüjaga kokkuleppele, millisel kujul saadetakse Eestisse filmi tekst – kas helilindil või kirjalikus vormis. Kui tõlgitav materjal on olemas, saab asuda tõlketöö juurde. Aeg-ajalt tuleb tõlkida ka otse filmilindilt kuulmise järgi ja see nõuab juba suuremaid kogemusi ja keele ning väljendite väga head tundmist. Filmide ja telesaadete tõlkimise omapäraks on see, et iga lause tõlkimisel tuleb silmas pidada samal ajal kaadris toimuvat. Tõlge peab edasi andma kaadris öeldu sisu ja mõtte, kuid ühte kaadrisse minev tekst ei tohi olla liiga pikk ega lohiseda üle järgmisse kaadrisse. Tekstilõikude jupitamine ja kaadri pikkusega sobitamine on tõlk-titreerija töös üks raskemaid ülesandeid. Tõlgitud tekst tuleb sisestada arvutisse, kasutades selleks spetsiaalset titreerimisprogrammi. Edasi järgneb montaaž, kus originaalfilm tuleb tõlketekstiga kokku sobitada. Tõlgitud teksti pealelugemisega tõlk ise ei tegele, seda teevad näitlejad.
Giid-tõlgid töötavad reisiettevõtetes ning nende ülesandeks on tutvustada huviväärsusi eelnevalt kokkulepitud programmi, marsruudi ja ajakava järgi ning vahendada järel- või sünkroontõlke kaudu huviväärsuse lühitutvustust ja vestlust.
Viipekeeletõlkid vahendavad kuulmispuuetega inimeste (kurtide, pimekurtide, vaegkuuljate ja hiliskurdistunute) ja kuuljate suhtlemist. Nende töö omapära seisneb selles, et üheks töökeeleks on viipekeel.
Vandetõlgid on avalik-õigusliku ameti kandjad, kes võivad notari asemel notariaalselt kinnitada enda või mõne teise isiku tõlgitud dokumentide tõlkeid ja nende ärakirju. Vandetõlk kinnitab tõlke õigsust sisuliselt – erinevalt notarist, kes kinnitab tõlkija allkirja ega kontrolli tõlke sisu. Notar on eelnevalt kontrollinud tõlkija kompetentsust ning haridustaset, mis tagab ainult pädevate tõlkijate allkirja kinnitamise notari poolt. Vandetõlk võib osutada ka muid tõlketeenuseid.